Kui me saime Tartust kutse sõprusmängule HK Lolo vastu, siis oli rõõm suur. Ja on siiani. Igatahes 7. augustil asusime erinevatest ilmakaartest Tartu suunas teele ja kell 19 anti täispikale mängule avavile. Siinkohal oleks asjakohane tutvustada klubi nimega HK Lolo (Tartu). Tegemist on täiskasvanud harrastajatega, kes on enamuses jäähokiga esmatutvust teinud üsna hiljuti. Trenne tehakse kaks korda nädalas ja suurimaks hooajasiseseks probleemiks paistab olevat jõukohaste vastaste vähesus, et mitte öelda puudus. Nimelt ollakse Lõuna-Eesti Hokiliiga II liigas punase laterna osas, aga seda põhjusel, et teised võistkonnad on lihtsalt palju kogenumad. Ja et siin vale muljet ei jääks, siis ütlen etteruttavalt ära lõppseisu 8:5 ehk koduvõistkond võitis mängu numbriliselt üsna kindlalt. Meil õnnestus mängu ka juhtida ja viimane viigiline seis oli 4:4. Mängu üldpilt oligi tasavägine, kuni viimasel kolmandikul kallutasid pingviinid seisu enda kasuks.

Pealkirja juurde tagasi tulles, siis Lolo poolt skoorisid 2 väravat Siim Liivamägi ja Siim Kuljus ning ühega aitasid kaasa Tõnu Leemet, Kaupo Mikk, Marek Mardisoo, Ott Laius. Laupäevahoki särgis tegi oma senise resultatiivseima mängu Kanada päritolu Shane Dubbelman (4 väravat), ühe väravaga aitas kaasa soomlasest mängiv treener Tommi Jantunen ja võimalik, et kõikide väravate söödud tulid Daniel Sippo poolt. Meil oli salarelvana kaasatud ka Eesti naiste hokikoondise kapten Merlin Griffin, lisaks Merike Padarile ja Rita Kivile, kes mängivad meie koosseisus juba aastaid.

Meeldiva faktina tooks veel ära asjaolu, et mäng möödus ilma ühegi karistuseta, kuigi võitlust oli platsi igas nurgas. Kokkuvõttes sai tore sõpruskohtumine, kõik olid rõõmsad ja järgmistesse hooajaeelsetesse trennidesse sai kaasa võtta uut infot. Mõnel juhul isegi infot unustatud oskuste kohta, mis vajavad meeldetuletamist.

Nüüd on pall (litter) meie käes ja HK Lolo jäi ootama meiepoolset küllakutset.