Üks põhjus on see, et rahvas tahab ju näha, kellest võiks saada järgmine superstaar. Nende samade poiste hulgas on kindlasti mõni mängija, kes viskab ühel päeval NHLis oma tuhandenda punkti ja see tulevikku vaatav optimism on just see, mis kanukid telekate külge naelutavad. Eelmine aasta hullutas kanadalasi Connor Bedard ja me ju kõik teame, mis temast nüüd saanud on.

Samal põhjusel tasub igal Eesti hokifännil jälgida Eesti juuniorite koondise tegemisi praegu Sloveenias, kuhu poisid on läinud, et teha ajalugu ja saavutada meie ajaloo parim koht maailma meistrivõistlustel. Kas nende poiste seast võib tulla meie järgmine Rooba või surematu Lahesalu või hoopiski midagi enamat? Kindel on see, et iga aastaga lähevad väljavaated aina paremaks, sest klubihoki saavutused on poistel aina paremad. U20 koondise tase on tõusuteel ja nagu öeldakse, siis eelmise päeva rekord on homse päeva standard, siis on just nii, viimase viie aastaga meil läinud.  

Viimased neli aastat oleme kõrgel 1. divisjoni B grupis olnud viiendad, mis paigutab meid kokkuvõttes 21. kohale. Iseenesest on see stabiilsus kõva sõna, sest oleme suutnud sellel tasemel ilusti püsida ning ka tugevamate vastu aina võrdsemalt mängida. Seetõttu võib olla tänavused selged kaotused Itaalia ja Ukraina vastu olla veidi hirmutavad, aga ei tasu veel karta, sest usun, et meie poisid ei ole veel oma parimat mängu näidanud.

Kui 2019 ja 2022 aastal olime Itaaliast ühe väravaga üle, siis sel korral jäime nende kiirusele selgelt alla ja kaotasime mängu 1 – 5, kusjuures 4 väravat löödi meile arvulisest ülekaalust. Itaallased on saanud ka selgelt tugevama koosseisu kokku, kui varasemalt. Kohale ilmus isegi Tommaso De Luca, kes mõned nädalad tagasi jahtis veel Šveitsi passi, aga see läks meie kahjuks temal untsu. Usun, et näeme itaallasi pühapäeval turniirivõidu nimel heitlemas. Eesti peatreeneri Simo Luukkaineni sõnul ei näidatudki head mängu ja teiseks mänguks Ukraina vastu oli vaja teha vigade parandus.

Tundus, et nii juhtuski ja pärast 1. kolmandikku juhtisime Ukraina vastu 1 – 0. Kui eelmisel aastal lasime Ukrainal endale lüüa mängu viimasel minutil võiduvärava, siis seekord oli otsustavaks kolmas kolmandik kui meile löödi lausa neli vastuseta väravat. Püsisime kaks kolmandikku mängus sees, aga tsiteerides jällegi meie peatreenerit, jäi viimasel kolmandikul eestlastel energiast puudu ja tuli ka siit 1 – 5 kaotus.

Neljapäeval on kolmas mäng Sloveenia vastu, kes pole sugugi lihtsam vaid pigem veidi raskem vastane. Aga kui eestlased suudavad veelkord areneda, kas siis suudame võõrustajaid hammustada? See saab olema kindlasti raske, kuna Sloveenia on siiamaani null väravat lasknud ja meie kõigest kaks löönud. Ülesanne näib keeruline, aga usun, et meie pääsukesed niisama käega lööma ei lähe.

Pärast Sloveeniat on kord Poola ja seejärel Horvaatia käes. Poolaga oleme nüüd alati võrdselt mänginud ja neid mõnel korral nii U20 kui ka U18 vanuses divisjonist välja kukutanud ja kui tahame, oma 5. koha rekordit üle lüüa, siis peame Poolat kindlasti võitma. Viimasel päeval on vastaseks turniiri autsaider Horvaatia, kes loodab meie vastu kindlustada oma püsima jäämise sellese gruppi ja on seetõttu kindlasti kõvasti motiveeritud ning annavad tulise lahingu. Intriigi on sellel turniiril veel palju ja asjal tasub silm peal hoida.